et|Alaseljavalu on valu või ebamugavustunne alumise roide ja tuharavoldi vahelisel alal. Valu võib kiirguda ka ühte või mõlemasse jalga (reide), sellega võivad kaasneda muud neuroloogilised nähud (radikulopaatia). Enamikul alaseljavaluga inimestest ei ole võimalik kindlaks teha spetsiifilist notsitseptiivset põhjust (nn koeprobleemi) – üle 90% juhtudest on tegemist mittespetsiifilise alaseljavaluga (Maher 2017). On mõned tõsised püsiva ala seljavalu põhjused (pahaloomuline kasvaja, lülimurd, cauda equina sündroom, infektsioon või põletikuline haigus nagu anküloseeriv spondüloartriit), mis vajavad tuvastamist ja spetsiifilist põhjuslikku ravi. Need spetsiifilised alaseljavalu juhud moodustavad kõigist alaseljavalu juhtudest väga väikese osa. Alaseljavalu on kompleksne seisund, kus paljud tegurid, sh biofüüsikalised, psühholoogilised, sotsiaalsed ja geneetilised tegurid ning kaasuvad haigused võivad aidata kaasa alaseljavalu püsimajäämisele. Kõik need tegurid mõjutavad vastastikku üksteist, mistõttu ei ole püsiv alaseljavalu üksnes koeprobleem. Kui alaseljavalu on kestnud 0–6 nädalat (k.a), loetakse seda ägedaks, kui 6–12 nädalat (k.a), siis alaägedaks. Üle 12 nädala kestnud alaseljavalu on krooniline. Kui eelmisest valuepisoodist on möödas üle kuue kuu, on tegemist uue ägenemisega. Alaseljavalu on üks sagedasemastest terviseprobleemidest rahvastikus ja seega ka tervishoiusüsteemi esmatasandil. Uuringute andmeil on alaseljavalu eluaegne levimus ligi 90% (Hoy 2012). Valdav enamus alaseljavaluga patsientidest pöördub esmatasandiarstile (Scott 2010). Kui alaseljavalu diagnoosimine on arstide ülesanne, siis selle ravi on kompleksne ning sisaldab lisaks medikamentoossele ravile ka füsio-, psühhoterapeutilisi ja muid meetodeid. Tegemist on väga kuluka terviseprobleemiga, seda nii otseste kui kaudsete sotsiaalmajanduslike kulude näol (Dagenais 2008). Seni on Eestis puudunud alaseljavalu käsitlev juhend, mis annaks selle terviseprobleemiga kokkupuutuvatele spetsialistidele ühtsed tõenduspõhised diagnoosimise ja ravi juhised. Eesti Haigekassa auditeeris 2014. aastal 29 pere arsti keskuses kokku 243 ägeda alaseljavaluga 20–55-aastase patsiendi käsitlust esmakordsel pöördumisel perearsti vastuvõtule (Soots 2016). Et alaseljavaluga patsiendi käsitlus oli perearstiti väga erinev, soovitasid auditeerijad koostada vastava esmatasandile mõeldud juhendi. Koostatud juhend aitab tagada alaseljavaluga patsientidele kaasaegse käsitluse. Ravijuhendi rakendumisel paraneb alaseljavaluga patsientide käsitlus esma tasandil, mis pikemas perspektiivis vähendab eriarstiabi ja siduserialade koormust. Patsientide liikumine erinevate erialade esindajate vahel muutub sujuvamaks. Lisaks võib oodata ajutise töövõimetusega seotud haiguspäevade ning kroonilisest alaseljavalust tingitud püsiva töövõimetusega seotud kulude vähenemist.